Uhkusst Uuestisündeni

Kõigist ohtudest inimese surelikule olemusele ja tema vaimsele terviklikkusele on suurim just uhkus. Olla julge tähendab olla vapper, kuid isekus on hooplev ja hukutav. Mõõdukat enesekindlust ei tohiks taunida. 111:6.9 Uhkus on petlik, mürgitav ja pattusigitav, olgu tegemist üksikisiku, rühma, rahva või rassi uhkusega. On sõna-sõnalt õige: „Uhkus käib enne langust.” 111:6.10

Gravitatsioonilised olekud (energia). See kosmose jõulaengu muundumine saab teoks Paradiisi jõukorraldajate abiga. Ta annab märku Paradiisi gravitatsioonitõmbele reageerivate energiasüsteemide ilmumisest. Too esilekerkiv energia on algselt neutraalne, ent järgnevatest muundumistest sõltuvalt näitab ta niinimetatud negatiivseid ja positiivseid omadusi. Neid olekuid märgime sõnaga ultimata. 11:8.6 Võimsusenergiat ja gravitatsioonienergiat koos tähistatakse Uversal ühise nimetusega ultimata. 42:2.13

Universumite universum on üks tohutu suur terviklik mehhanism, mida juhib absoluutselt üks lõpmatu meel. 56:0.1

Univitatiad on Edentia ja sellega seotud maailmade alalised elanikud kõigis seitsmesaja seitsmekümnes maailmas, mis ümbritsevad tähtkuju keskust ja on nende juhendamise all. Neid Looja-Poja ja Loova Vaimu lapsi projitseeritakse ainelise ja vaimse eksistentsi vahelisele tasandile, kuid nad ei ole morontiaolendid. 43:7.1

Nõnda kõlab teie maailma nimi. 0:0.1

inimmõtte ülim väide 3:5.9 Tähistatagu sõnaga „usk” pigem üksikisiku suhet Jumalaga kui formuleeritud usutunnistust, mille osas rühm surelikke on suutnud kokku leppida, võttes selle oma ühtseks religioosseks hoiakuks. „Kas sul on usku? Hoia see siis endale.” 99:5.7 Usk ühendab moraalse taipamise väärtuste täpse äratundmisega ja varemeksisteerinud arenev kohusetunne on tõelise religiooni eelkäija. 101:1.6 Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. 101:2.2 Usk-taipamine ehk vaimne intuitsioon on anne, mis on saadud kosmiliselt meelelt koos Mõttekohandajaga, Isa kingitusega inimesele. 101:3.2 Uskumus jõuab usu tasemele, kui see motiveerib elu ja kujundab eluviisi. Õpetuse aktsepteerimine tõesena ei ole usk, see on vaid uskumus. Ei kindlustunne ega veendumus ole usk. Meeleseisund jõuab usu tasemele alles siis, kui see tegelikult domineerib eluviisi üle. Usk on ehtsa isikliku usukogemuse elav tunnus. Tõde usutakse, ilu imetletakse ja headust austatakse hardalt, kuid neid ei palveldata; niisugune päästvale usule viitav hoiak keskendub ainuüksi Jumalale, kelles on isikustunud kõik see ja veel lõputult enam. 101:8.1 Uskumus on alati piirav ja siduv, usk aga avardav ja vallandav. Uskumus kinnistab, usk vabastab. Ent elav religioosne usk on enam kui üllaste uskumuste kogum; see on enam kui ülendatud filosoofiline süsteem; see on elav kogemus vaimsetest tähendustest, jumalikest ideaalidest ja ülimatest väärtustest; see on Jumala tundmine ja inimese teenimine. Uskumused võivad saada rühma omandiks, kuid usk peab olema isiklik. Rühmale võib sisendada teoloogilisi uskumusi, kuid usk võib kerkida esile vaid iga üksiku uskliku südames. 101:8.2 Usk reedab talle osutatud usaldust, kui söandab eitada reaalsusi ja anda pühendunutele oletatavaid teadmisi. Usk on reetur, kui soosib intellektuaalse terviklikkuse reetmist ega pea lugu ustavusest kõrgeimatele väärtustele ja jumalikele ideaalidele. Usk ei hoidu kunagi kõrvale sureliku elu kohusest probleeme lahendada. Elav usk ei soosi vagatsemist, tagakiusamist ja sallimatust. 101:8.3 Usk ei ahelda loovat kujutlusvõimet ega hellita ka põhjendamatuid eelarvamusi teaduslike avastuste suhtes. Usk annab religioonile elujõudu ja sunnib usklikku elama kangelaslikult kuldreegli järgi. Usuline innukus sõltub teadmistest ja usulised püüdlused on sissejuhatuseks ülevale rahule. 101:8.4 Usk saab kõlbelise teadvuse ja pideva tegelikkuse vaimse mõistmise vaheliseks ühenduslüliks. 101:9.9 Inimene tunnetab üsna varakult, et ta ei ole maailmas ega universumis üksi. Tal areneb loomulik spontaanne eneseteadvus teise meele olemasolust tema individuaalsuse keskkonnas. Usk teisendab selle loomuliku kogemuse religiooniks, Jumala äratundmiseks reaalsusena — teiste meelte allikana, olemusena ja saatusena. 102:4.3 Usk on religioosne viis taibata. 103:6.7 Usk on tegevus, millega tunnistatakse vaimse teadvuse tõelisust — seda, mida ei saa muude surelike tõenditega tõestada. 103:7.13 Vaimse usuga omandab inimene arusaamise Jumala armastusest, kuid avastab peagi, et see vaimne usk ei mõjuta ainelise universumi ettemääratud seadusi. 104:2.3 Ent usku rakendamata ei saa inimene kunagi tõde omada. See on tõsi, sest inimese mõtted, tarkus, eetika ja ideaalid ei tõuse kunagi kõrgemale tema usust, tema ülevast lootusest. Ning kogu selle tõelise usu eelduseks on sügavad mõtisklused, siiras enesekriitika ja kompromissitu kõlblustunne. Usk on innustuseks vaimsustunud loovale kujutlusvõimele. 132:3.5 Usk vallandab inimmeeles elava ja igavese ellujäämise potentsiaaliks oleva jumaliku sädeme, surematu idu üleinimlikud tegevused. 132:3.6 „Rahu olgu teiega. Te tunnete rõõmu, et mina olen ülestõusmine ja elu, aga teil pole sellest mingit kasu, kui te ei ole kõigepealt sündinud igavesest vaimust ja saanud seeläbi usu kaudu kingiks igavest elu. Kui te olete minu Isa usupojad, ei sure te kunagi; te ei hukku.” 193:1.2

Uskumus jõuab usu tasemele, kui see motiveerib elu ja kujundab eluviisi. Õpetuse aktsepteerimine tõesena ei ole usk, see on vaid uskumus. Ei kindlustunne ega veendumus ole usk. Meeleseisund jõuab usu tasemele alles siis, kui see tegelikult domineerib eluviisi üle. Usk on ehtsa isikliku usukogemuse elav tunnus. Tõde usutakse, ilu imetletakse ja headust austatakse hardalt, kuid neid ei palveldata; niisugune päästvale usule viitav hoiak keskendub ainuüksi Jumalale, kelles on isikustunud kõik see ja veel lõputult enam. Uskumus on alati piirav ja siduv, usk aga avardav ja vallandav. Uskumus kinnistab, usk vabastab. Ent elav religioosne usk on enam kui üllaste uskumuste kogum; see on enam kui ülendatud filosoofiline süsteem; see on elav kogemus vaimsetest tähendustest, jumalikest ideaalidest ja ülimatest väärtustest; see on Jumala tundmine ja inimese teenimine. 101:8.1 Uskumused võivad saada rühma omandiks, kuid usk peab olema isiklik. Rühmale võib sisendada teoloogilisi uskumusi, kuid usk võib kerkida esile vaid iga üksiku uskliku südames. 101:8.2

on inimese usaldusväärsuse eksimatu mõõt. Kes on ustav väikestes asjades, ilmutab ilmselt ustavust kõiges, kui ta on selleks suuteline. 171:8.11

pühendumine kõrgeimale kohusele — on soovitav? Sel juhul peab inimene elama keset võimalusi reeta ja hüljata. Kohusele pühendumise kangelaslikkus seisneb selles, et lakkamatult on olemas oht läbi kukkuda. 3:5.12 Süsteemide keskustes õpetavad seeravitest õpetajad teid pare-mini hindama kosmilist kõlblust — vabaduse ja lojaalsuse vastastikust mõju. Mis on lojaalsus? See on universumi vendluse aruka austamise vili; keegi ei saa väga palju võtta, ise midagi andmata. Isiksuse astmestikul tõustes õpite kõigepealt olema lojaalne, siis armastama, siis olema pojalik ja siis saate olla vaba. Kuid lõplikult saate vabadust tunnetada alles siis, kui olete lõpetanu, kui olete jõudnud täiusliku lojaalsuseni. 39:4.11

Harmoonia- ja ilujanu. Pidevad katsed avastada harmooniliste kosmiliste suhete uusi tasandeid. 56:10.6

Jeesus selgitas oma apostlitele, mis vahe on juutide õpetatud niinimetatud heategude kaudu toimuva meeleparanduse ja usust — uuestisünnist — tuleneva meelemuutuse vahel, mida ta nõudis taevariiki pääsemise hinnana. 138:8.8 Inimene on tõepoolest loomult paheline, kuid mitte tingimata patune. Uussünd — vaimust ristimine — on oluline pääsemaks pahest ja vajalik astumaks taevariiki. 148:4.8