Maagiast Müstitsismeni

Tsiviliseeritud inimene ründab reaalse keskkonna probleeme teaduse abil, ürginimene püüdis lahendada illusoorse tontliku keskkonna reaalseid probleeme maagiaga. Maagia oli tehnika, mis võimaldas manipuleerida väljamõeldud vaimukeskkonnaga, mille riugastega sai lõputult seletada kõike seletamatut. See oli kunst saavutada vaimude vabatahtlik koostöö ja sundida vaime fetišite või teiste, võimsamate vaimude abil vastu tahtmist koostööd tegema. 88:4.1 Palve ei ole välja kasvanud maagiast, kumbki tekkis teineteisest sõltumatult. Maagia oli katse kohandada Jumalust oma tingimustega, palve on püüd kohandada oma isiksust Jumaluse tahtega. Tõeline palve on ühtaegu kõlbeline ja usuline, maagia pole ei seda ega teist. 91:8.2

Jeesus ei pidanud seda maailma sugugi „pisarateoruks”. Pigem nägi ta seda Paradiisi tõusvate igaveste ja surematute vaimude sünnisfäärina, „hinge tärkamise sfäärina”. 149:5.5

Organiseeritud energia, mis allub lineaargravitatsioonile, väljaarvatud juhul, kui teda ei teisenda liikumine ega määratle meel. 12:8.10 Valgus, soojus, elekter, magnetism, keemilised nähtused, energia ja aine on oma päritolult, olemuselt ja saatuselt kõik üks ja seesama, nii nagu teisedki ainelised reaalsused, mida Urantial pole veel avastatud. 42:4.1 Füüsiline aine on absoluutsete Jumaluste Paradiisi energia sära vari ajas ja ruumis. 56:10.18

Seega materialism, ateism on inetuse tipp, kauniduse piiritletud antiteesi kulminatsioon. 56:10.4 Materialism taandab inimese hingetuks automaadiks ja üksnes aritmeetiliseks sümboliks, mis leiab endale abitu koha ebaromantilise ja mehhanistliku universumi matemaatilises valemis. 195:6.8

Kõike ja seda, mis vastab Ühise Toimija meeleringlusele, nimetame meeleks, meeleks kui Lõpmatu Vaimu lahutamatuks omaduseks — meeleks kõikides tema faasides. 0:6.1 Meel on nähtus, mis viitab tõigale, et lisaks erisugustele energiasüsteemidele on olemas ja toimib elav abi, see kehtib intellekti kõikidel tasanditel. Isiksuses astub meel alati vaimu ja mateeria vahele, seetõttu valgustab universumit kolmesugune valgus: aineline valgus, intellektuaalne taip ja vaimne helendus. 0:6.8 Inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev mehhanism. Kogu teadvustatud ja alateadvuslik kogemus. Tundeeluga ühendatud intellekt, mis tõuseb palveldamise ja tarkuse kaudu vaimsele tasandile. 0:5.8 Meel teisendab vaimuomased väärtused intellektuaalseteks tähendusteks, ent tahe suudab panna mõistuslikud tähendused vilja kandma nii ainelises kui ka vaimses maailmas. Paradiisi poole tõusmine sisaldab endas nii vaimu, meele kui ka energia suhtelist ja erilist kasvu. Isiksus on see, mis ühendab neid kogemusliku individuaalsuse osiseid. 9:4.6 Urantial kujutab meel endast kompromissi mõttetäiuse tuuma ja teie ebaküpse inimloomuse areneva vaimulaadi vahel. Teie intellektuaalse evolutsiooni kava on tõepoolest ülimalt täiuslik, ent lihalikus kehas tegutsedes jääb teil sellest jumalikust eesmärgist paljugi puudu. 9:5.6 Meel kujutab endast menetlust, mille abil vaimureaalsused muutuvad loodud isiksuste jaoks kogemuslikeks. Ning lõppkokkuvõttes on aineülesed isegi inimmeele ühendavad võimed: suutlikkus kooskõlastada erinevaid asju, arvamusi ning väärtusi. 12:8.8 Meel on jumalik annetus, kuid see pole surematu, kui see tegutseb vaimse taipamiseta ja kui sellel puudub võime palveldada ja ihaldada ellujäämist. 36:5.17 Aineline meel on tegevusväli, milles inimisiksused elavad, tunnetavad ennast, teevad otsuseid, valivad või hülgavad Jumala, igavikustavad või hävitavad ennast. Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; Isa ise on kinkinud teile puhtaima vaimureaalsuse kogu universumis, teie Mõttekohandaja. Ent meel on antud teie kätesse, teie enda otsustada, ja olenevalt meelest te kas elate või surete. Just selles meeles ja selle meelega teete need kõlbelised otsused, mis võimaldavad teil saada Kohandaja sarnaseks, mis tähendab sarnanemist Jumalaga. Surelik meel on ajutine intellektisüsteem, mis laenatakse inimolenditele ainelise elu ajal kasutamiseks, ja seda meelt kasutades nad kas võtavad igavese eksistentsi potentsiaali vastu või lükkavad selle tagasi. Meel on peaaegu kõik see, mis universumi reaalsusest allub teie tahtele, ja hing — morontiamina — kirjeldab tõetruult sureliku mina tehtavate ajalike otsuste vilju. 111:1.5 Meel on kosmiline instrument, millel inimtahe võib mängida hävituse ebakõlasid või tuua kuuldavale oivalisi meloodiaid Jumala leidmisest ja sellele järgnevast igavesest ellujäämisest. 111:1.6 Sureliku inimese aineline meel on kosmiline kangastelg, millel olevasse morontiakangasse koob sisimas elav Mõttekohandaja universaalse iseloomuga püsivate väärtuste ja jumalike tähenduste vaimumustreid — lõpliku saatuse ja lõputu eluteega ellujäävat hinge, potentsiaalset lõpetanut. 111:2.2 Meel ei ole küll vaimse olemuse asupaik, kuid on sissepääsutee sellesse. 155:6.13

Kosmiline meel. See on aja ja ruumi seitsmekordne mitmekesistatud meel ning igaüks Seitsmest Meistervaimust hoolitseb ühes seitsmest superuniversumist ühe selle meele faasi eest. Kosmiline meel hõlmab kõiki piiritletud meele tasandeid ja on kogemuslikult kooskõlas Ülima Meele arenguliste jumalustasanditega, transtsendentselt aga absoluutse meele eksistentsiaalsete tasanditega — Ühise Toimija otseste ringlustega. 42:10.6

Kuid paljud surelikud on tunnistanud, et oleks vaja mingit viisi, kuidas lepitada omavahel nii suuresti lahkneva teaduse ja religiooni valdkonna vastastikust mõju; ja metafüüsika tuleneb inimese väsimatutest püüetest seda hästi teadaolevat kuristikku ületada. Ent inimlik metafüüsika on osutunud pigem segadust tekitavaks kui valgustavaks. Metafüüsika esindab inimese heakavatsuslikku, kuid tagajärjetut püüet kompenseerida morontia mota puudumist. 103:6.7 Kui surelik pole ilmutuse osaliseks saanud või pole ta suutnud seda vastu võtta või sellest aru saada, on ta alati pöördunud asjatute metafüüsiliste otsingute poole, mis on inimesele tõeilmutuse või morontiaisiksuse mota ainus aseaine. 103:7.8

Melkisedekist elukandja ja Ainelise Tütre järglasi nimetatakse midsoniitideks. 36:4.2

Jerusemi standardmiil võrdub ligikaudu seitsme Urantia miiliga [11,2 km]. 46:1.2

Militarism on autokraatlik ja julm — metsik. See edendab vallutajate seas sotsiaalset organiseeritust, kuid lagundab vallutatute ühiskonna.

pigem vaadake, mida see on ühiskonnale andnud, et võiksite paremini ette kujutada, mida selle aseained peaksid tsivilisatsiooni edasiarenemiseks pakkuma. Ja kui piisavaid aseaineid ei ole, võite olla kindlad, et sõjad jätkuvad veel kaua. 70:2.19

Mõiste MINA OLEN on filosoofiline mööndus, mille teeme inimese piiratud, aja ja ruumi köidikutega seotud mõistusele loodud-olendi suutmatuse tõttu mõista igavikulisi eksistentse — alguse ning lõputa reaalsusi ja suhteid. Aegruumilise loodud-olendi jaoks peab kõikidel asjadel olema algus, välja arvatud AINSAL PÕHJUSTAMATUL — esmasel põhjuste põhjusel. Seepärast käsitamegi seda filosoofilist väärtustasandit kui MINA OLEN, õpetades samal ajal kõigile looduile, et Igavene Poeg ja Lõpmatu Vaim on sama igavesed nagu MINA OLEN; teisisõnu — kunagi ei ole olnud aega, mil MINA OLEN poleks olnud Poja ja koos temaga ka Vaimu Isa. 0:3.23

Polügaamia on naise orjuse elemendi säilimine abielus. Monogaamia on orjuseta ideaal ühe mehe ja ühe naise võrratust ühendusest koduloomise, järglaste kasvatamise, vastastikuse kultuurilise arendamise ja enesetäiendamise ülevas ettevõtmises. 69:9.7 Monogaamia oli, on ja jääb inimese seksuaalse arengu idealistlikuks sihiks. See tõelise paarisabielu ideaal hõlmab enesesalgamist ja seetõttu ebaõnnestubki nii sageli, sest ühel või mõlemal abielupoolel puudub suurim kõigist inimlikest voorustest — karm enesekontroll. 83:6.6

Energia on jumalikkusele kõige lähedasem siis, kui tegu on Paradiisi energiaga. Me kaldume arvama, et monota on Paradiisi elav mittevaimne energia — Algse Poja elava vaimuenergia igavikuline teisik — seega Kõikse Isa mittevaimne energiasüsteem. 42:2.19

Moraalsus on isiklikule jumalateadvusele, Kohandaja sisimas kohaloleku isiklikule tunnetamisele oluline pinnas, ent see ei ole usukogemuse ja sellest tuleneva vaimse taipamise allikas. Moraalne olemus on loomsest kõrgem, kuid vaimsest madalam. Moraalsus on võrdväärne kohuse äratundmisega, õige ja väära olemasolu mõistmisega. Moraalivaldkond jääb loomset ja inimlikku tüüpi meele vahele, nii nagu morontia toimib isiksuse saavutuste ainelise ja vaimse sfääri vahel. Arenev meel on võimeline avastama seadust, moraali ja eetikat, ent annetatud vaim, sisimas elav Kohandaja, ilmutab arenevale inimmeelele seaduseandjat, kõige tõelise, kauni ja hea Isa-allikat. Niisugusel valgustatud inimesel on religioon ning ta on vaimselt valmis alustama pikka ja seiklusrikast Jumala otsingut. Moraalsus ei tarvitse olla tingimata vaimne; see võib olla täielikult ja üksnes inimlik, ehkki tõeline religioon täiustab kõiki moraalseid väärtushinnanguid, muutes need tähendusrikkamaks. Moraalsus ilma religioonita ei suuda ilmutada lõplikku headust ega tagada ka omaenda kõlbeliste väärtuste püsimajäämist. Religioon kindlustab kõigi tunnustatud ja heakskiidetud kõlbeliste väärtuste täiustamise, õilistamise ja kindla püsimajäämise. 196:3.27

Sõna morontia tähistab ulatuslikku ainelise ja vaimse tasandi vahele jäävat tasandit. Ta võib märkida isikulisi või ebaisikulisi reaalsusi, elavaid või elutuid energiaid. Morontia lõimelõng on vaimne, kude füüsiline. 0:5.12

morontia tarkus. 45:7.6 Mota on rohkem kui vaid kõrgem filosoofia: see on filosoofia seisukohalt nagu kaks silma ühe asemel, see laseb tähendusi ja väärtusi näha ruumiliselt. Aineline inimene näeb universumit tegelikult vaid ühe silmaga — tasapinnalisena. Eluasemeilma õpilased saavutavad kosmilise perspektiivi — sügavuse — morontiaelu tajude lisamisega füüsilise elu tajudele. 48:6.28 Teil on raske teaduse ja religiooni vahel harmoonilisemat kooskõla saavutada sellepärast, et vahepealne asjade ja olendite morontiamaailm on teile täiesti tundmatu. Kohalik universum koosneb reaalsuse avaldumise kolmest astmest ehk etapist: aine, morontia ja vaim. Morontia lähenemisnurk kaotab igasuguse lahknevuse loodusteaduste avastuste ja religioosse vaimu toimimise vahel. Mõistmine on teaduslik viis aru saada, usk on religioosne viis taibata, mota on seesama viis morontiatasemel. Mota on tundlikkus aineülese reaalsuse suhtes, mis hakkab kompenseerima puudulikku kasvu; selle sisuks on teadmine-mõistmine ja olemuseks usk-taipamine. Mota on reaalsustajude lahknevuste filosoofiaülene lepitamine, mis on ainelistele isiksus tele saavutamatu; osaliselt omandatakse see pärast ainelist lihalikku elu ellujäämise kogemuses. Kuid paljud surelikud on tunnistanud, et oleks vaja mingit viisi, kuidas lepitada omavahel nii suuresti lahkneva teaduse ja religiooni valdkonna vastastikust mõju; ja metafüüsika tuleneb inimese väsimatutest püüetest seda hästi teadaolevat kuristikku ületada. Ent inimlik metafüüsika on osutunud pigem segadust tekitavaks kui valgustavaks. Metafüüsika esindab inimese heakavatsuslikku, kuid tagajärjetut püüet kompenseerida morontia mota puudumist. 103:6.7 Ilmutus on areneva inimese ainus lootus seda morontiakuristikku ületada. Usk ja mõistmine ei suuda mota abita loogilist universumit välja mõelda ja üles ehitada. Mota-taipamiseta ei suuda surelik inimene mõista ainelise maailma nähtustes peituvat headust, armastust ja tõde. 103:6.13

Mõistmine on teaduslik viis aru saada, usk on religioosne viis taibata, mota on seesama viis morontiatasemel. 103:6.7 Mõistmine on nende teadvuse järelduste tunnistamine, mis puudutavad energia ja aine füüsilise maailma kogemist ja sellest osasaamist. 103:7.13

Mõttekohandaja on see kosmiline aken, mille kaudu võib piiritletud loodud-olend heita usu abil pilgu piiritu Jumaluse, Kõikse Isa kaheldamatusele ja jumalikkusele. 103:0.1 Just Kohandaja loob inimeses kustumatu igatsuse ja lakkamatu iha olla Jumala sarnane, jõuda Paradiisi ja palveldada seal Jumaluse tegeliku isiku ees selle jumaliku kingituse lõpmatut allikat. Kohandaja on elav kohalolek, mis seostab sureliku poja tegelikult tema Paradiisi-Isaga ja tõmbab teda Isale üha lähemale. Kohandaja kompenseerib ja ühtlustab meie jaoks universumi tohutut pinget, mille loob inimese kaugus Jumalast ja tema piiratus, võrreldes igavese Isa kõiksusega. Kohandaja on piiritletud loodud-olendi meelde kätketud lõpmatu olendi absoluutne olemus, mis võib sõltuvalt selle sureliku valikust lõppkokkuvõttes teostada tema ajutise liidu Jumalaga ja tõeliselt tegelikustada lõputuks universumiteenistuseks uut liiki olendi. Kohandaja on jumalik universumi reaalsus, milles väljendub faktiliselt tõde, et Jumal on inimese Isa. Kohandaja on inimese vääramatu kosmiline kompass, mis suunab hinge alati ja eksimatult Jumala poole. 107:0.6 Kohandajad on Isa armastuse tegelik kehastus inimeste hinges; nad on surelikku meelde kängitsetud kui inimese igavese elu tõeline pant; nad on inimese täiustunud lõpetanu isiksuse põhiolemus, millest inimene saab ajas eelmaiku, õppides järk-järgult jumalikku viisi elada Isa tahte järgi, tõustes järjest läbi universumite, kuni jõuab tegelikult oma Paradiisi-Isa jumalikku ligidusse. 107:0.2 Kohandajad koos nende paljude ilmutamata kaaslastega on ehedad ja puhtad oma jumalikkuses, määratlematud ja täisväärtuslikud Jumaluse osad. Nad on Jumalast, ja niivõrd kui meie sellest aru saame, nad ongi Jumal. 107:1.2 Kohandaja on inimese võimalus jõuda igavikku, inimene on Kohandaja võimalus saavutada isiksus. 107:6.2 Mõttekohandajad ei ole isiksused, kuid on tõelised olemusvormid. Nad on tõeliselt ja täiuslikult individuaalsed, kuigi pole surelike sisimas elades kunagi tegelikult isikustatud. Mõttekohandajad ei ole tõelised isiksused, vaid tõelised reaalsused, puhtaimat liiki reaalsused, mida universumite universumis tuntakse — nad ongi jumalik kohalolek. 107:7.1 Kohandaja teie sees on vaimsete saavutuste allikas ja lootus jumalikule iseloomule. Ta on ellujäämise jõud, õigus ja võimalus, mis eristab teid nii täielikult ja igavesti puhtloomsetest loodud-olenditest. Ta on mõtte kõrgem ja tõeliselt sisemine vaimne stiimul vastupidiselt välisele ja füüsilisele stiimulile, mis jõuab meelde ainelise keha närvienergia mehhanismi kaudu. Need tulevase elujärgu ustavad kaitsjad teevad eksimatult kõigest, mis inimmeel loob, vaimse analoogi; niimoodi taasloovad nad teid aeglaselt ja kindlalt sellistena, nagu te tegelikult (ainult vaimselt) olete, et teid saaks ellujäämismaailmades ellu äratada. Ning kõiki neid suurepäraseid vaimseid analooge säilitatakse teie areneva ja surematu hinge kujunevas reaalsuses, teie morontiaminas. Need reaalsused on tegelikult olemas, vaatamata sellele, et Kohandaja suudab selliseid analooge harva sedavõrd ülendada, et neid saab teadvuse valgusesse tuua. Ja nii nagu teie olete inimesena lapsevanem, on Kohandaja teie tõelise mina, teie kõrgema ja edasiliikuva mina, teie parema morontia- ja tulevase vaimse mina jumalik vanem. Ning kohtunikud ja hindajad eristavad just seda arenevat surelikku hinge, kui annavad korralduse teid ellu jätta ja suunata üles uutesse maailmadesse ning lakkamatusse eksisteerimisse igaveses seoses teie truu partneriga — Jumalaga, Kohandajaga. Kohandajad on teie arenevate surematute hingede igavesed esivanemad, jumalikud originaalid; nad on lõputu tung, mis ajendab inimest püüdma valitseda praegust ainelist eksistentsi, pidades silmas tulevast vaimu-elujärku. Järelevaatajad on kustumatu lootuse vangid, igikestva edasimineku allikad. Ja kui väga meeldib neile suhelda oma hoolealustega võimalikult otseste kanalite kaudu! Kuidas nad rõõmustavad, kui saavad kõrvale heita sümbolid ja muud kaudsed meetodid ning läkitada oma sõnumid hetkega otse oma inimpartnerite mõistusesse! 108:6.7 Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; Isa ise on kinkinud teile puhtaima vaimureaalsuse kogu universumis, teie Mõttekohandaja. Ent meel on antud teie kätesse, teie enda otsustada, ja olenevalt meelest te kas elate või surete. Just selles meeles ja selle meelega teete need kõlbelised otsused, mis võimaldavad teil saada Kohandaja sarnaseks, mis tähendab sarnanemist Jumalaga. 111:1.4 Meel on teie laev, Kohandaja teie loots, inimtahe kapten. Sureliku laeva kaptenil peaks olema tarkust usaldada jumalikku lootsi, kes juhib tõusuhinge igavese ellujäämise morontiasadamasse. 111:1.9

Religioon on areneva inimese ülim and, ainus, mis võimaldab tal edasi minna ja „kindlana püsida, otsekui ta näeks Teda, kes on nähtamatu”. Müstitsism on aga sageli pigem põgenemine elust, kuhu kuuluvad need inimesed, kellele pole meelepärane usuelu elamise raske töö inimühiskonna ja äritegevuse avatud areenidel. Tõeline religioon nõuab tegutsemist. 102:2.8