Halastusst Huumoreni

Halastuse Mälu on elav proovibilanss, aruanne, milline on teie hetkeseis maailmade üleloomulike jõudude järgi. 28:6.6 Halastuse Mälu peab näitama, et Jumala Poegade antud päästelaen on kannatlike isiksuste Kolmanda Allika ja Keskme armastava hoole all täielikult ja ustavalt tasutud. Aga kui halastus on ammendunud, kui selle „mälu” tunnistab, et see on lõppenud, siis saavutab ülekaalu õiglus ja otsus tehakse õigluse alusel. Halastust ei suruta peale neile, kes seda põlgavad; halastus ei ole kingitus, mida ikka veel säilinud ajamässajad võiksid jalge alla tallata. Ometi, kuigi halastus on nii hinnaline ja kallis annetus, ületavad teie isiklikud krediidid alati kaugelt teie võime selle varusid ammendada, kui teie eesmärgid on siirad ja süda aus. 28:6.7 Peaksite aru saama, et see pakub teile isikliku rahuldusena suurt hüvitust, kui olete kõigepealt õiglane, siis erapooletu, seejärel kannatlik ja lõpuks heatahtlik. Ja siis, kui te sellest lähtudes teete valiku ning võtate selle oma südameasjaks, võite teha järgmise sammu ning ilmutada tõeliselt halastust, kuid te ei saa ilmutada halastust kui niisugust sellisena. Need sammud tuleb läbida, muidu ei saa tõelist halastust olla. Võib olla patroneerimine, üleolev armulikkus või heategevus — isegi kaastunne —, kuid mitte halastus. Tõeline halastus tuleb alles kauni kulminatsioonina sellistele halastusele eelnevatele nähtustele nagu rühmasisene arusaamine, vastastikune hindamine, vennalik sõprus, vaimne osadus ja jumalik kooskõla. 28:6.8 „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.” Halastus tähendab siin tõelise sõpruse — armastava headuse — kõrgust, sügavust ja laiust. Halastus võib vahel olla ka passiivne, kuid siin on see aktiivne ja dünaamiline — ülim isalikkus. 140:5.17 Armastusega andestus ületab igati halastusega andestuse. Halastus omistab süü pahateos ühele osapoolele, ent armastus hävitab patu ja kõik sellest tulenevad nõrkused igaveseks. 188:5.2

Keskse universumi juhtmõtteks on harmoonia ja Paradiisis valitseb tajutav kord. 27:4.2

Havona ehk keskne universum ei ole ajalik loodu, tema eksistents on igavene. See ilma alguse ja lõputa universum koosneb miljardist ülima täiuslikkuse sfäärist ning teda ümbritsevad hiiglaslikud tumedad gravitatsioonikehad. Havona keskmes paikneb liikumatu ja absoluutselt tasakaalusolev Paradiisisaar, mida ümbritsevad tema kakskümmend üks satelliiti. Keskset universumit ääristavate tumedate gravitatsioonikehade tohutu massi tõttu ületab selle keskse loodu massisisaldus kaugelt suuruniversumi kõigi seitsme sektori teadaoleva kogumassi. 12:1.10

Headus hõlmab eetika- ja moraalitunnet ning religiooni — kogemuslikku täiusenälga. 56:10.10 Headus on jumaliku täiuse eri tasandite suhteliste väärtuste äratundmine meeles. Headuse äratundmine eeldab moraalse staatusega meelt, isiklikku meelt, mis on võimeline eristama head ja kurja. Kuid mil määral keegi on hea, suur, see näitab tõelise jumalikkuse saavutamise määra. 56:10.12 Headus kasvab alati moraalse eneseteostuse üha suureneva vabaduse ja vaimse isiksuse saavutuste uute tasandite poole — sisimas elava Kohandaja avastamise ja temaga samastumise poole. Kogemus on hea, kui see võimaldab paremini hinnata ilu, tugevdab moraalset tahtejõudu, parandab tõetundmisvõimet, avardab oskust armas tada ja teenida oma kaaslasi, ülendab vaimseid ideaale ning ühtlustab aja ülimaid inimlikke motiive sisimas elava Kohandaja igaveste kavadega, mis kõik viib otseselt soovile täita üha paremini Isa tahet, aidates sellega kaasa jumalikule kirele leida Jumalat ja olla rohkem temasarnane. 132:2.5 Headus on elav, suhteline, alati edasiviiv isiklik kogemus ja igavesti kooskõlas tõe ja ilu tajumisega. Headus peitub vaimse tasandi positiivsete tõdede-väärtuste äratundmises, mida tuleb inimkogemuses vastandada selle negatiivse vastega — potentsiaalse pahe varjudega. 132:2.7

Ülima ilu tajumine on reaalsuse leidmine ja sellega ühendumine: jumaliku headuse nägemine igaveses tões on lõplik ilu. 2:7.7

Iluarmastus ja kõigi loovuse avaldumisviiside kunstilisuse üha parem hindamine kõigil reaalsuse tasanditel. 56:10.7

Inimhing on kogemuslik saavutus. Kui surelik olend otsustab „teha taevase Isa tahtmist”, saab inimeses elavast vaimust inimkogemuse uue reaalsuse isa. Surelik ja materiaalne meel on tollesama reaalsuse ema. Selle uue reaalsuse olemuslik alus pole ei materiaalne ega vaimne — see on morontialik. See on ilmsiks tulev surematu hing, mille saatuseks on määratud pärast keha surma ellu jääda ja alustada tõusuteed Paradiisi. 0:5.10 Inimisiksust samastatakse meele ja vaimuga, mida hoiab funktsionaalses seoses ainelises kehas toimuv elu. See meele ja vaimu funktsionaalne seos ei anna tulemuseks mingit meele ja vaimu omaduste või iseärasuste kombinatsiooni, vaid pigem täiesti uue, algupärase ja ainulaadse universumiväärtuse, millel on potentsiaali kesta igavesti — hinge. 111:2.3 Hing on see osa inimesest, mis mõtiskleb iseenda üle, tunnetab tõde ja tajub vaimu, tõstes inimolendi alatiseks loomariigi tasandilt kõrgemale. Eneseteadvus iseenesest pole veel hing. Kõlbeline eneseteadvus on tõeline inimlik eneseteostus, see on inimhinge vundament ning hing on see osa inimesest, millel on inimkogemuses potentsiaalne ellujäämisväärtus. Hingele on iseloomulikud moraalne valik ja vaimsed saavutused, võime tunda Jumalat ja tung olla tema sarnane. Inimese hing ei saa eksisteerida eraldi tema kõlbelistest mõtisklustest ja vaimsest tegevusest. Paigalseisev hing on surev hing. Ent inimese hing erineb meele sisimas elavast jumalikust vaimust. Jumalik vaim saabub inimmeele esimese moraalse aktiivsuse ilmnedes, mis tähendab hinge sündi. 133:6.5 Areneva sureliku morontiahing on tegelikult Kõikse Isa annetatud Kohandaja tegevuse poeg ja Ülima Olendi, Kõikse Ema kosmilise reaktsiooni laps. 117:6.5

Kui meil tekib kiusatus enese tähtsust võimendada, kui me lakkame mõtisklemast meie Loojate lõputu suuruse ja auväärsuse üle, muutub meie eneseülistus ülimalt naeruväärseks, lausa humoristlikuks. Huumori üks eesmärke on aidata meil kõigil end vähem tõsiselt võtta. Huumor on ego ülendamisele jumalik vastumürk. 48:4.15