Aasta,st Avastusretk,eni

Satania päev on Urantia aja kolm päeva miinus üks tund neli minutit ja viisteist sekundit, mis on võrdne Jerusemi pöörlemisajaga ümber telje. Süsteemi aasta koosneb sajast Jerusemi päevast. 46:1.2

Nebadoni aasta kujutab endast ühte osa universumi Uversa ümber tiirlemise ajast ning see võrdub saja universumi standardpäevaga, mis on ligikaudu viis Urantia aastat. 33:6.7

Abielu on institutsioon, millega ühiskondlik organism reageerib inimese lakkamatust tungist sugu jätkata ehk ennast jäädvustada tekkinud alalisele bioloogilisele pingele. Paaritumine on igati loomulik ja kui lihtne ühiskond muutus keeruliseks, arenesid vastavalt ka paaritumiskombed, tekkis abieluinstitutsioon. Kõikjal, kus ühiskonna areng jõudis kommete tekkimise etapini, hakkas arenema ka abieluinstitutsioon. 82:3.1

paariheitmine — tuleneb kahesoolisusest. Abielu on inimese kohanemisreaktsioon kahesoolisusega, perekonnaelu aga kõigi arenguliste ja kohanemisreaktsioonide kogusumma. Abielu on püsiv; bioloogiline areng ei eelda seda, kuid see on kogu ühiskonna arengu alus ja jääb seetõttu mingis vormis kindlasti ka edaspidi püsima. Abielu on andnud inimkonnale kodu ja kodu on kogu pika ning pingutava arengu hiilgav kroon. 82:0.1 Koduga kulmineeruv abielu on tõepoolest inimese ülevaim institutsioon, kuid see on sisuliselt inimomane — seda ei oleks kunagi tohtinud sakramendiks nimetada. 83:8.1 Abielu oli ja on praegugi inimese ülim unistus ajalikust ideaalist. Kuigi see kaunis unistus nii harva täielikult täitub, püsib ta kauni unistusena, mis meelitab edenevat inimkonda alati veelgi suuremat inimlikku õnne püüdma. Ent noortele meestele ja naistele tuleks õpetada midagi ka abielu tegelikkusest, enne kui nad satuvad vastamisi perekonnaelu rangete nõudmistega; noorusideaale tuleks kainestada illusioonide mõningase abielueelse hajutamisega. 83:8.6 Abielu, mille juurde kuuluvad lapsed ja sellest tulenev perekonnaelu, stimuleerib inimloomuse kõrgemaid potentsiaale, avades samal ajal ideaalse tee nende sureliku isiksuse ergastatud omaduste väljendamiseks. 84:7.28

Kosmose võimsusvaru on reaalsuse-eelne; see on Määratlematu Absoluudi valdkond ning reageerib vaid Kõikse Isa isikulisele haardele, vaatamata sellele, et näib olevat muudetav Esmaste Meister-Jõukorraldajate kohaloleku abil. Uversal märgitakse kosmose võimsusvaru terminiga absoluta. 42:2.5 (Samuti 11:8.5)

Igavene Saar koosneb vaid ainestumise ühest kujust: püsivatest reaalsussüsteemidest. Konkreetselt kujutab Paradiisi aines endast ruumivõimsuse ühtlast organiseeritust, mida ei kohta mitte kuskil mujal kogu ääretus universumite universumis. Erinevates universumites tuntakse seda erinevate nimede all ning Nebadoni Melkisedekid andsid sellele ammu nimeks absolutum. Paradiisi lähteaines pole ei surnud ega elav: tegu on Esimese Allika ja Keskme algse mittevaimse väljendusega — see on Paradiis ning Paradiisist ei ole olemas koopiaid. 11:2.9

Absoluutne tasand on alguseta, lõputa, ajata ja ruumita. Näiteks Paradiisisaarel pole ei aega ega ruumi, Paradiisi aegruumiline seisund on absoluutne. Paradiisi Jumalused on saavutanud selle tasandi eksistentsiaalselt Kolmsuses, ent see kolmas, ühendava Jumaluse avaldumistasand pole kogemuslikult täiesti ühildunud. Ükskõik millal, kus ja kuidas Jumaluse absoluutne tasand ka ei toimi, alati avalduvad Paradiis-absoluutsed väärtused ja tähendused. 0:1.13

Filosoofid teevad oma kõige suurema vea siis, kui nad eksivad petlike abstraktsioonide rappa, tavatsedes keskendada tähelepanu reaalsuse ühele tahule ja kinnitada siis, et selline üksik tahk ongi kogu tõde. 2:7.5

Jumalus sai vaid tänu kõikjale jõudmisele ühendada aegruumilised avaldumised piiritletud kontseptsiooniks, sest aeg on järjestikuste hetkede jada ja ruum on omavahel ühendatud punktide süsteem. Te tajute aega ikkagi analüüsi ja ruumi sünteesi tulemusena. 118:3.1 Aeg on loodud-olendi teadvusega tajutav ajalike sündmuste voog. Ajaks nimetatakse järjestust, mille järgi sündmusi ära tuntakse ja eristatakse. Ruumiuniversum on ajaga seotud nähtus, nagu seda nähakse igasugusest sisemisest vaatepunktist väljaspool fikseeritud asukohaga Paradiisi. Aja liikumine ilmneb ainult suhtes millegagi, mis ajanähtusena ruumis ei liigu. Paradiis ja selle Jumalused universumite universumis on nii ajast kui ka ruumist kõrgemal. Asustatud maailmades on inimisiksus (kelles elab ja keda suunab Paradiisi-Isa vaim) ainus füüsiline reaalsus, mis võib ajalike sündmuste ainelist järjestust ületada. Loomad ei taju aega nii nagu inimene ning ka inimesele näib tema osalise ja piiratud vaatepunkti tõttu aeg vaid sündmuste järgnevusena. Kui aga inimene tõuseb kõrgemale ja liigub sissepoole, avardub tema vaatepunkt sellele sündmuste kulule niivõrd, et ta tajub seda üha enam kui tervikut. Varem sündmuste järgnevusena tundunud nähtust näeb ta nüüd kui terviklikku, täiuslikus seoses olevat tsüklit ja nii asendub kunagine sündmuste lineaarne järjestus üha enam ringja samaaegsusega. 130:7.5 Inimkond on pikaldane taipama, et aine on kõiges isikulises morontia skelett ning need mõlemad on kestva vaimureaalsuse peegelduvad varjud. Kui kaua läheb veel aega, kuni te hakkate nägema aega igaviku liikuva kujutisena ja ruumi Paradiisireaalsuste põgusa varjuna? 189:1.3

Jerusemil elavad neist isoleeritud maailmadest pärit tõusuteelised omaette sektoris ning neid nimetatakse agondonter’iteks, see tähendab arenevateks tahteolenditeks, kes võivad ilma nägemata uskuda, isoleerituina sihikindlaks jääda ning ka üksi ületamatutest raskustest võidukalt jagu saada. 50:7.2

Jumala leidmine Paradiisis.

Me tavatseme kõnelda Jumaluse kolmesest isikustumisest kui absoluutselt vältimatust ning meil on kombeks pidada Seitsme Meistervaimu ilmumist alamabsoluutselt vältimatuks. 16:1.1

Algkuju on see algne näidis, mille järgi valmistatakse koopiad. Igavene Paradiis on algkujude absoluut, Igavene Poeg on isiksuse algkuju, Kõikne Isa on nende mõlema otsene esiisa ja algallikas. Ent Paradiis ei saa annetada algkuju ja Poeg ei saa annetada isiksust. 0:6.13 Aga algkuju on algkuju ja jääb algkujuks, paljundamise teel sünnivad üksnes koopiad. 0:6.10

Esimese Allika ja Keskme tingimatu kontseptsioon, see MINA OLEN algne avaldumine, millest on saanud alguse kogu reaalsus. 115:3.6 Algne on see, mis on. 115:3.11

Inimene hoomab meeleilminguid ka elusorganismides, kes toimivad allisikulisel (looma) tasandil. 6:6.1

Kaasinimeste teenimine. 3:5.7

Edasipüüdlikkus (ambitsioonikus) on ohtlik, kuni see pole täielikult ühiskonda sulandunud. Te omandate iga vooruse tõeliselt alles siis, kui teie teod teevad teid selle vääriliseks. 48:7.19

Sellest päevast hakati Jeesuse valitud nõustajate peret apostliteks nimetama, eristamaks neid uskuvate jüngrite hulkadest, kes edaspidi teda järgima hakkasid. 137:1.7

Vaimne areng on kasvava ja vabatahtliku headusevaliku kogemus, millega kaasneb samaväärne ja järjest kahanev kurja võimalus. 132:3.8

Arm ei ole midagi muud kui õiglus, mida leevendab tarkus, mis kasvab välja teadmiste täiuslikkusest ning piiritletud loodud-olendite loomuomaste nõrkuste ja keskkonnaoludest johtuvate takistuste täielikust tundmisest. 2:4.1 Arm on headuse ja armastuse loomulik ja vältimatu tulemus. Armastava Isa headusest kantud olemus ei saa keelduda osutamast targasti armu oma universumilaste kõikide rühmade kõikidele liikmetele. Igavene õiglus ja jumalik arm kokku moodustavad selle, mida inimkogemuses kutsutakse erapooletuseks. Jumalik arm kujutab endast erapooletusel rajanevat meetodit universumite täiuslike ja ebatäiuslike tasandite kokkusobitamiseks. Arm on Ülimuslikkuse õiglus, mis on seatud vastavusse areneva piiritletuse olukordadega; see on igaviku õiglane meel, teisendatuna sellisesse vormi, mis sobib enim aja laste kõige olulisemate huvidega ning universumi heaoluga. 2:4.5 Õigusemõistmine on kollektiivne mõte õiglusest ning arm selle isikuline väljendus. Arm on armastusest kantud mõtteviis. 10:6.18

Isiksustevahelise soodsa ühenduse saladuseks on armastus. 12:9.2 Ehkki see termin tähistab tõepoolest inimese kõrgeimat arusaama surelikest austus-ja kiindumussuhetest, märgib ta üsna sageli ka väga paljut inimsuhetes sisalduvat läbinisti madalat, mille kohta oleks täiesti sobimatu tarvitada ükskõik missugust nendest sõnadest, mida kasutatakse, et tähistada elava Jumala võrreldamatut kiindumust oma universumiolenditesse! 2:5.11 Jumal on armastus, kuid armastus ei ole Jumal. Jumalik armastus surelike olendite vastu avaldub kõige enam Mõttekohandajate annetamises, ent Isa armastuse kõrgeimat ilmutust võite näha tema Poja Miikaeli annetumiselus, kui too elas maa peal oma ideaalset vaimset elu. Inimese sisimas elav Kohandaja on see, kes muudab Jumala armastuse iga inimhinge jaoks isiklikuks. 2:5.10 Kõikne ilu on Paradiisisaare peegelduse äratundmine ainelises loodus, igavene tõde on aga Paradiisi-Poegade eriline hoolekanne, kes annetavad end surelikele rassidele ja valavad ka oma Tõe Vaimu kõigi rahvaste peale välja. Jumalik headus ilmneb täielikumalt Lõpmatu Vaimu loendamatute isiksuste armastavas hoolekandes. Kuid armastus, nende kolme omaduse kogusumma, on inimese mõistmine, et Jumal on tema vaimne Isa. 56:10.17 Armastus on soov teha teistele head. 56:10.21 Oma kaaslaste väärtused võite avastada kõige paremini sel teel, et teete kindlaks nende motivatsiooni. Kui keegi teid ärritab, tekitab teis pahameelt, peaksite püüdma osavõtlikult välja selgitada tema seisukoha, tema nii ebameeldiva käitumise põhjused. Kui te saate kord oma naabrist aru, siis muutute sallivaks ning see sallivus kujuneb sõpruseks ja küpseb armastuseks. 100:4.4 Kui te vaid aimaksite oma kaaslaste motiive, mõistaksite neid palju paremini. Kui te vaid tunneksite oma kaaslasi, hakkaksite neid lõpuks armastama. Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada üksnes tahte abil. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtis pole mitte niivõrd täna kõiki inimesi armastada, kuivõrd õppida iga päev veel üht inimolendit armastama. Kui te hakkate iga päev või iga nädal veel ühest kaasinimesest aru saama ning kui see on teie võimete piir, siis muudate te kindlasti oma isiksust sotsiaalsemaks ja tõeliselt vaimsemaks. Armastus nakkab ja kui inimlik andumus on arukas ja tark, on armastus vihkamisest haaravam. Ent tõeliselt nakkav on vaid ehtne ja isetu armastus. Kui iga surelik võiks saada tugeva kiindumuse objektiks, täidaks see healoomuline viirus inimkonna tundeküllast emotsioonidevoogu peagi sel määral, et armastus hõlmaks kogu tsivilisatsiooni ja see tähendaks inimestevahelise vendluse teostumist. 100:4.6 Isaarmastus ei tarvitse last ära hellitada ega pahet soosida, see pole kunagi küüniline. Isaarmastusel on vaid üks eesmärk ning see otsib inimeses alati kõige paremat — see on tõelise lapsevanema hoiak. 140:5.12

tasub ebaõiglust headusega. 140:5.24 Armastus selle sõna tõelises tähenduses tähendab tervikisiksuste vastastikust lugupidamist. 112:2.7 Kui te õpite armastama vaid neid, kes armastavad teid, olete määratud elama kitsast ja väiklast elu. Inimlik armastus võib tõesti olla vastastikune, kuid jumalik armastus on rahulduse otsimisel igati väljapoole suunatud. Mida vähem on iga loodud-olendi olemuses armastust, seda suurem on armastusevajadus ja seda enam püüab jumalik armastus seda vajadust rahuldada. Armastus ei ole kunagi omakasupüüdlik ja seda ei saa iseendale kinkida. Jumalik armastus ei saa jääda väljendamata, seda tuleb isetult annetada. 156:5.11 Teie võimetus või tahtmatus oma kaaslastele andestada mõõdab teie ebaküpsust, teie suutmatust jõuda täiskasvanu osavõtlikkuse, arusaamise ja armastuse tasemele. Te peate vimma ja haute kättemaksu võrdeliselt sellega, kui vähe te tunnete oma laste ja kaasinimeste sisemist olemust ja tõelisi igatsusi. Armastus on jumaliku ja sisima elutungi väljendus. See rajaneb arusaamisel, toitub isetust teenimisest ja täiustub tarkuses. 174:1.5 Tõeline armastus ei lähe vihkamisega kompromissile ega andesta seda: ta hävitab selle. Jeesuse armastus ei piirdu kunagi ainult andestamisega. Meistri armastus sisaldab endas paranemist, igavest ellujäämist. 188:5.2 See on suurim armastus, kui inimene on valmis andma oma elu sõprade eest. 188:5.7 Armastus on kõrgeim aje, mida inimene võib oma tõusuteel universumis järgida. Ent armastus ilma tõe, ilu ja headuseta on vaid tundmus, filosoofiline moonutus, psüühiline illusioon, vaimne pettus. Edenevatel morontia- ja vaimse edasiliikumise tasanditel tuleb armastust alati uuesti määratleda. 196:3.29

Kooskõlastamise impulss, ideede spontaanne ja pealtnäha automaatne seostamine. See on anne seostada omandatud teadmisi, kiiresti arutleda, kiiresti aru saada ja kiiresti otsustada. 36:5.7 Äratundmine on intellektuaalne protsess, mille käigus välismaailmast saadud sensoorsed muljed sobitatakse indiviidi mälupiltidesse. Arusaamine tähendab, et need äratuntud sensoorsed muljed ja nendega seotud mälupildid on integreerunud või korrastunud dünaamiliseks põhimõtete võrguks. 111:4.1

Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. 101:2.2 Arutlus võib teaduslike uuringute toel viia looduse kaudu tagasi Algpõhjuseni, kuid on tarvis religioosset usku, et muundada teaduse Algpõhjus päästvaks Jumalaks; peale selle on vaja ilmutust, et kinnitada seda usku, seda vaimset taipamist. 101:2.3

Asitõendeid, seda erapooletu õigluse (õigluse ja armu kooskõla) alust esitavad Kolmanda Allika ja Keskme isiksused: Kolmanda Allika ja Keskme, kes on Isa ja Poja ühine esindaja kõikides maailmades ja kogu loodu arukate olendite meele jaoks. 10:6.3

Seega materialism, ateism on inetuse tipp, kauniduse piiritletud antiteesi kulminatsioon. 56:10.4

Maale jääb veel kauaks niisuguseid arglikke, kartlikke ja kõhklevaid indiviide, kes eelistavad sel viisil religioosset lohutust saada, ehkki end ametliku religiooniga sidudes lähevad nad kompromissile isiksuse sõltumatusega, alandavad oma eneseväärikust ja loobuvad täielikult õigusest osaleda selles kõige põnevamas ja innustavamas võimalikus inimkogemustes: isiklikus tõeotsingus, intellektuaalse avastuse elevas rõõmus, isikliku usukogemuse reaalsuste kindlameelses uurimises, ülimas rahulduses, mida pakub vaimse usu poolt intellektuaalse kahtluse üle saavutatud võidu tegelikust teostumisest tuleneva isikliku triumfi kogemine, mis on ausalt saavutatud kogu inimeksistentsi ülimal avastusretkel — inimese Jumala-otsingus enda jaoks ja endana, ning tema leidmises. 155:5.10