igavesti vaba kõigist ajutistest elumuutustest, ehkki mitte kunagi surnud või formaalne, vaid alati elust pakatav ja kohanemisvõimeline — säravalt elus. Ent kui
tõde seondub faktiga, tingivad
aeg ja
ruum selle tähendused ja viivad selle väärtused suhteseosesse. Sellised faktiga seotud tõe reaalsused saavad kontseptsioonideks ning need suunatakse vastavalt suhteliste kosmiliste reaalsuste valdkonda.
118:3.3
Tõde ei saa määratleda sõnadega, vaid ainult eluga.
Tõde on alati enam kui teadmine. Teadmine seondub vaadeldud asjadega, kuid
tõde on neist puhtainelistest tasanditest kõrgem, sest on seotud tarkusega ja hõlmab niisuguseid mittekaalutavaid asju nagu inimkogemus või isegi vaimne ja elav
reaalsus. Teadmine pärineb teadusest,
tarkus tõelisest filosoofiast,
tõde vaimse
elu usukogemusest. Teadmine tegeleb faktidega,
tarkus suhetega,
tõde reaalsuse väärtustega.
132:3.2
Ilmutatud
tõde, isiklikult avastatud
tõde on inimhinge ülim rõõm.
132:3.4
180:5.2 Jumalik
tõde on vaimuga tajutav ja elav
reaalsus.
Tõde eksisteerib ainult teadvuse kõrgetel jumalikkuse teostamise ja Jumalaga osaduses olemise vaimsetel tasanditel. Te võite
tõde tunda ja tões elada, võite kogeda tõe kasvu hinges ja tunda rõõmu sellega meele valgustamise vabadusest, kuid te ei saa vangistada
tõde valemitesse, normidesse, usutunnistustesse või inimkäitumise intellektuaalsetesse mustritesse. Kui te hakkate jumalikku
tõde inimlikult sõnastama, siis see sureb kiiresti.
180:5.2
Kui
tõde liigendada, osadeks lahutada, eraldada ja liiga palju analüüsida, muutub see sageli segadusttekitavaks ja isegi eksitavaks. Elav
tõde õpetab tõeotsijat õigesti vaid siis, kui seda võetakse tervikuna ja elava vaimse reaalsusena, mitte ainelise teaduse tõsiasjana või nende vahele jääva kunsti inspireerijana.
195:5.2