Rahust Ruumeni

Sõda on areneva inimese loomulik olek ja pärusosa, rahu on tsivilisatsioonitaseme sotsiaalne mõõdupuu. 70:1.1 Sõda on loomalik reaktsioon arusaamatustele ja ärritusele, kõigi nende probleemide ja raskuste tsiviliseeritud lahendamisele järgneb rahu. 70:1.2

Jeesuse rahu on rõõm ja rahuldus, mida kogeb Jumalat tundev inimene, kes on teada saanud, kuidas lihalikku surelikku elu elades Jumala tahet täita. 181:1.8 Seega on Jeesuse rahu niisuguse poja rahu ja kindlustunne, kes täielikult usub, et tema elu ajas ja igavikus on turvaliselt ja tervenisti tema kõiketeadva, kõiki armastava ja kõikvõimsa vaim-Isa kätes. Ja see on tõepoolest rahu, mis ületab sureliku meele arusaamisvõimet, kuid millest uskuv inimhing võib jäägitut rõõmu tunda. 181:1.10

Rahutegemine kaotab usaldamatuse ja kahtlustamise. 140:5.18

REAALSUS, nii nagu seda mõistavad piiritletud olendid, on osaline, suhteline ja varjutaoline. 0:3.20 Reaalsus tegelikustub universumi eri tasanditel erinevalt; reaalsus saab alguse Kõikse Isa lõpmatus tahtes ja selle tahte kaudu ning seda on võimalik käsitada universumi tegelikustumise paljudel eri tasanditel kolmes põhifaasis: 1. jumalustamata reaalsus 2. jumalustatud reaalsus 3. vastastikseoses olev reaalsus 0:4.4

Jeesuse religioon on pääsemine egost, vabanemine loodud-olendi isolatsiooni ikkest nii ajas kui ka igavikus. 5:4.5 Religiooni aluspõhjaks ei ole teaduslikud faktid, ühiskondlikud kohustused, filosoofia seisukohad ega moraalist johtuv kohustus. Selles, kuidas inimesed reageerivad elus ettetulevatele erinevatele olukordadele, on religioon täiesti omaette maailm, mis ilmneb eranditult kõikidel inimese elu moraalijärgsetel arenguastmetel. Religiooni võib kohata igal neljal väärtuste äratundmise ja universumiosaduse tasandil: enesesäilitamise füüsilisel ehk ainelisel tasandil, osaduse ühiskondlikul või emotsionaalsel tasandil, mõistuse kõlbelisel või kohusetasandil, jumaliku palveldamisena universumiosaduse teadvustamise vaimsel tasandil. 5:5.2 Religioon edendas tsivilisatsiooni ja kindlustas sotsiaalse järjepidevuse; see on igal ajastul olnud ühiskonna kõlbluspolitseiks. Usund tagas selle inimliku distsipliini ja enesekontrolli, mis tegi võimalikuks tarkuse. Religioon on arengu tõhus piits, mis sunnib loidu ja kannatavat inimkonda halastamatult talle omasest loomulikust intellektuaalsest inertsusest edasi mõistuse ja tarkuse kõrgematele tasemetele. 92:3.9 Religiooni ei saa annetada, saada, laenata, õppida ega kaotada. See on isiklik kogemus, mis kasvab vastavalt lõplike väärtuste otsingule. Nii kaasneb kosmiline kasv tähenduste kogunemisega ja väärtuste üha avarduva ülenemisega. 100:1.7 Ilmutatud religioon on inimeksistentsi ühendav element. Ilmutus ühtlustab ajalugu, kooskõlastab geoloogiat, astronoomiat, füüsikat, keemiat, bioloogiat, sotsioloogiat ja psühholoogiat. 102:4.6 Tõelisel religioonil ei ole väidetavate imedega midagi ühist ja ilmutatud religioon ei kasuta kunagi imesid oma autoriteedi kinnitamiseks. Religiooni juured on ikka ja alati inimkogemuses, millel religioon ka põhineb. 102:8.7 Religioon on määratud muutma inimese keskkonda, kuid surelike seas tänapäeval püsiv religioon on enamasti selles suhtes abitu. Keskkond on liigagi sageli religiooni üle valitsenud. Tuletage meelde, et kõigi ajastute usundites on valdavaks kogemuseks kõlbeliste väärtuste ja sotsiaalsete tähenduste tunnetus, mitte teoloogiliste dogmade või filosoofiliste teooriate üle mõtlemine. Religioon areneb soodsalt sedamööda, kuidas maagia element asendub moraalimõistetega. 103:3.4 Loodud-olendi ja Looja vaheline suhe on elav kogemus, dünaamiline religioosne usk, mis pole täpselt määratletav. Eraldada üks osa elust ja nimetada seda religiooniks tähendaks lammutada elu ja moonutada religiooni. Ning just seepärast nõuab palveldamise Jumal täit truudust või siis üldse mitte midagi. 102:6.1 Kui mõned kõhklevad ja arad surelikud püüavad pääseda evolutsioonilise elu lakkamatu surve alt, näib religioon nende ettekujutuses pakkuvat lähimat põgenemisteed, parimat pääseteed. Ent religiooni ülesandeks on valmistada inimest ette vapralt, isegi kangelaslikult vastu astuma elumuutustele. Religioon on areneva inimese ülim and, ainus, mis võimaldab tal edasi minna ja „kindlana püsida, otsekui ta näeks Teda, kes on nähtamatu”. 102:2.8 Religioon saab inimese pääseteeks ajaliku ja loodusliku maailma ainelistest piirangutest igavese ja vaimse maailma taevastesse reaalsustesse pääsemise, edeneva morontiamuundumise teel ja kaudu. 101:9.9 Religioon ei ole spetsiifiline elufunktsioon, see on pigem eluviis. Tõeline religioon on kõigest südamest pühendumine mingile reaalsusele, millel on uskliku arvates nii tema enda kui ka kogu inimkonna jaoks kõrgeim väärtus. 100:6.1 Religioon kui inimkogemus ulatub areneva ürginimese primitiivsest hirmuorjusest nende tsiviliseeritud surelike üleva ja suursuguse usuvabaduseni, kes on täiesti teadlikud enda kui Jumala poja igavesest seisusest. 101:0.1 Religioon, isiksuse veendumus-usk, võib alati võidutseda mitteuskuvast ainelisest meelest sündinud meeleheite pealiskaudselt vastuolulise loogika üle. On tõesti olemas tõeline ja ehe sisehääl, see „tõeline valgus, mis valgustab igat inimest, kes tuleb maailma”. See vaimne juhatus erineb inimese südametunnistuse eetilisest ajendusest. Religioosne kindlustunne on midagi enamat kui paatoslik tunne. Usundist tulenev kindlustunne ületab meelemõistuse, isegi filosoofia loogika. Religioon ongi usk, usaldus ja kindlustunne. 101:0.3 Religioon on võimas kang, mis tõstab tsivilisatsiooni kaosest välja, kuid see on võimalik vaid siis, kui terve ja normaalne mõistus tugineb tervele ja normaalsele pärilikkusele. 70:8.18 Tõeline religioon on mõttekas viis elada dünaamilist elu, seistes silmitsi igapäevategelikkusega. Ent selleks, et religioon ergutaks indiviidi iseloomu arengut ja isiksuse terviklikumaks muutumist, tuleb hoiduda seda standardiseerimast. See õhutab kogemustele hinnangut andma ja kütkestab oma väärtuslikkusega vaid siis, kui pole stereotüüpne. Religioon edendab ülimat lojaalsust vaid juhul, kui seda ei formaliseerita. 99:4.3 Religioon ei ole viis staatilise ja õndsa meelerahu saavutamiseks, vaid see on aje hinge haaramiseks dünaamilisse teenimisse. See on kogu inimese individuaalsuse värbamine Jumala armastamise ja inimeste teenimise ustavasse teenistusse. Religioon tasub kogu kõrgeima sihi saavutamiseks vajaliku hinna, igavese hinna. 100:3.1 Ent tõeline religioon on elav armastus, teiste teenimisele pühendatud elu. Uskliku eraldumine paljust puhtajalikust ja tühisest ei vii kunagi sotsiaalse eraldatuseni ega tohiks hävitada huumorimeelt. Ehe usk ei võta inimeksistentsilt midagi ära, kuid lisab elule uusi tähendusi; see tekitab uut tüüpi entusiasmi, innukust ja julgust. See võib tekitada isegi ristisõdija vaimu, mis on enam kui ohtlik, kui seda ei ohjelda vaimne taipamine ja ustav pühendumine inimlikust lojaalsustundest johtuvatele igapäevastele ühiskondlikele kohustustele. 100:6.5 See on pigem sügav ja tegelik vaimse osaduse kogemine inimmeeles peituvate vaimumõjudega ning kuna see kogemus on psühholoogiliselt määratletav, siis on see üksnes reaalse Jumalasse uskumise kogemine puhtisikliku tõelise kogemusena. 101:1.4 Religioon leevendab tõhusalt inimese idealistlikku eraldatusetunnet või vaimset üksildust; see annab uskujale Jumala poja, uue ja tähendusrikka universumi kodaniku õigused. 101:10.7 Tõeline religioon tähendab tunda Jumalat oma Isana ja inimest vennana. Religioon ei ole orjalik usk karistamisähvardustesse ega maagilistesse tulevaste müstiliste hüvitiste tõotustesse. 99:5.2 Religioon innustab inimest elama maa peal julgelt ja rõõmsalt; see ühendab kannatlikkuse kirega, taipamise agarusega, osavõtlikkuse jõuga ja ideaalid energiaga. 99:7.3 Religioon ei tähenda teoloogilisi teese, vaid vaimset taipamist ja hingelise usalduse ülevust. 101:2.13 Tõeline religioon ei ole filosoofiliste uskumuste süsteem, mida saaks läbi arutada ja kinnitada loomulike tõenditega, ent see pole ka fantastiline ja müstiline kirjeldamatute ekstaatiliste tunnete kogemine, mida võivad nautida vaid romantilised müstitsismile pühendunud. Religioon ei ole mõistuse saadus, kuid seestpoolt vaadelduna on see täiesti arukas. Religioon ei ole tuletatud inimliku filosoofia loogikast, kuid on sureliku inimese kogemusena täiesti loogiline. Religioon on jumalikkuse kogemine areneva kõlbelise olendi teadvuses; see esindab igavese reaalsuse tõelist kogemust ajas, vaimse rahulolu leidmist, viibides veel lihalikus kujus. 101:1.1 Tõeline religioon on see ülev ja sügav hingeline veendumus, mis meenutab inimesele tungivalt, et oleks väär mitte uskuda neid morontiareaalsusi, mis kujutavad endast tema kõrgeimaid eetilisi ja kõlbelisi arusaamu, tema kõrgeimat tõlgendust elu suurimatest väärtustest ja universumi sügavaimatest reaalsustest. Religioon on lihtsalt kogemus intellektuaalse ustavuse allutamisest vaimse teadvuse kõrgeimatele käskudele. 101:9.3 Religioon on inimese sureliku olemuse kõrgeim kogemus, kuid keele piiratuse tõttu on teoloogias tõelise usukogemuse adekvaatne kirjeldamine alatiseks võimatu. 196:3.28 Religioon ilmutab inimesele tema jumalikku ja igavest lõppsihti. 195:5.3 Religioon peab leidma universumis neid väärtusi, mis kutsuvad esile usu, usalduse ja kindlustunde; religioon kulmineerub palveldamises. Religioon avastab hinge jaoks need ülimad väärtused, mis on vastupidised meele avastatud suhtelistele väärtustele. Niisugust üleinimlikku taipamisvõimet võib omandada ainult ehtsa usukogemuse kaudu. 195:5.8 Selles peitub tõelise religiooni sisu: armastada oma ligimest nagu iseennast. 180:5.7 Religioon on Jumalat tundva inimese areneva surematu hinge puhtvaimne kogemus, kuid moraalne tugevus ja vaimne energia on vägevad jõud, mida võib kasutada raskete sotsiaalsete olukordade ja keeruliste majanduslike probleemide lahendamiseks. Need moraali- ja vaimuanded muudavad kõik inimelu tasandid rikkamaks ja tähenduslikumaks. 156:5.10 Tõeline religioon on üksikhinge tegu selle eneseteadlikes suhetes Loojaga, organiseeritud religioon on inimese püüd üksikuskujate palveldamist ühiskonnastada. 143:7.2 Religioon on vaimsete reaalsustega seotud ilmutus, mida meel üksi ei suudaks kunagi avastada ega täielikult mõista. 146:3.1 Religioon sirutub avastamata ideaalide, läbiuurimata reaalsuste, üleinimlike väärtuste, jumaliku tarkuse ja tõeliste vaimsete saavutuste poole. Tõeline religioon teeb kõike seda, ükski muu uskumus religiooni nime ei vääri. Tõelist vaimset religiooni ei saa olla ilma igavese Jumala kõrge taevaliku ideaalita. Religioon ilma selle Jumalata on inimese väljamõeldis, elututest intellektuaalsetest uskumustest ja tähenduseta emotsionaalsetest tseremooniatest koosnev inimlik institutsioon. Religioon võib ju pidada oma andumusobjektiks mingit suurt ideaali, ent säärased ebareaalsed ideaalid ei ole saavutatavad, sest kogu käsitlus on illusoorne. Ainsad inimese saavutatavad ideaalid on igavese Jumala vaimses faktis peituvate lõpmatute väärtuste jumalikud reaalsused. 160:5.5

Neid surelike edasiliikumise psüühilisi ringe oleks ehk kõige parem nimetada kosmilisteks tasanditeks — järkjärguliseks lähenemiseks morontiateadlikkusele kui areneva hinge ja kujuneva Ülima Olendi vahelise algse suhtega kaasnevale tegelike tähenduste ja väärtuste mõistmisele. Ning just see suhe teeb kosmiliste ringide tähtsuse täieliku selgitamise ainelisele meelele igavesti võimatuks. Nende ringide läbimine on jumalateadvusega vaid suhteliselt seotud. Seitsmendal või kuuendal ringil viibija võib tunda Jumalat — tunda end Jumala pojana — peaaegu niisama tõeliselt kui teisel või esimesel ringil viibija, aga need madalamate ringide olendid on kaugelt vähem teadlikud kogemuslikust suhtest Ülima Olendiga, oma universumikodakondsusest. Nende kosmiliste ringide läbimine kuulub tõusuteeliste kogemusse eluasemeilmades, kui see enne loomulikku surma ei õnnestu. 110:6.16

Rituaali tuumaks on selle täiuslik teostus, metslaste seas tuleb kõike väga täpselt sooritada. Rituaal on viis tava pühaks muutmiseks; see loob ja põlistab müüte ning aitab säilitada ühiskondlikke ja usutavasid. Samas pärineb rituaal ise müütidest. Sageli on rituaal algul sotsiaalne nähtus, siis saab majandusliku tähenduse ja lõpuks omandab usutseremoonia pühaduse ja väärikuse. Rituaali, näiteks palvust, tantsu või etendust, võib läbi viia üksi või rühmas — või mõlemal viisil korraga. 90:5.2

Inimese vaatevinklist on ruum eimiski — negatiivne, ta eksisteerib ainult millegi positiivse ja mitteruumilise suhtes. Tegelikult on ruum siiski reaalne, sisaldades liikumist ja olles selle määravaks tingimuseks. Ta liigub koguni ise. 12:4.7 Jumalus sai vaid tänu kõikjale jõudmisele ühendada aegruumilised avaldumised piiritletud kontseptsiooniks, sest aeg on järjestikuste hetkede jada ja ruum on omavahel ühendatud punktide süsteem. Te tajute aega ikkagi analüüsi ja ruumi sünteesi tulemusena. 118:3.1 Kõigist mitteabsoluutsetest asjadest on absoluutsusele kõige lähedasem ruum. Ruum on ilmselt absoluutselt lõplik. Meil on ainelisel tasandil tõeliselt raske ruumist aru saada sellepärast, et kuigi ainelised kehad eksisteerivad ruumis, eksisteerib ka ruum neissamades ainelistes kehades. Ruumil on palju absoluutseid omadusi, mis aga ei tähenda, et ruum oleks absoluutne. 118:3.5 Inimkond on pikaldane taipama, et aine on kõiges isikulises morontia skelett ning need mõlemad on kestva vaimureaalsuse peegelduvad varjud. Kui kaua läheb veel aega, kuni te hakkate nägema aega igaviku liikuva kujutisena ja ruumi Paradiisireaalsuste põgusa varjuna? 189:1.3